Esimese Harala eluloo pani Mats Traat kirja veebruaris 1961. Nii on ta ise öelnud. Poole sajandi jooksul on Traat neid elulugusid aina juurde kirjutanud ja nüüdseks on neid üle 500. Nad on avaldatud mitmes raamatus. Nad moodustavad omamoodi suurejoonelise sümfoonia. Midagi inimlikult võimsat on aastakümnete pikkuses pidevas keskendumises tavaliste inimeste eludele, mis nagu selgub, pole sugugi tavalised. Need väljamõeldud külas nimega Harala elanud väljamõeldud inimeste väljamõeldud elulood mõjuvad tihti palju elusamalt kui nii mõnigi paksuköiteline piltidega biograafia poeriiulilt. Nad mõjuvad tõesemalt. Need lühidad epitaafid on kirjutatud igaviku vaatekohast. Naljakad. Üllatavad. Traagilised. Täis ootamatuid ja liigutavaid detaile nagu elu ise.

Nende Mats Traadi proosaluuletuste toonis on miski, mis vääristab iga inimest kui isiksust, neis on midagi mõistvalt lepitavat. Kõigil on omad päevad ja tunded, pöörased või tasased, kuni lõpp toob tõe. Just seda tooni ehk ongi kõige keerulisem ja kõige ilusam laval nähtavaks teha. Ja selles toonis on miski, mis kaasajaga ootamatult resoneerub.

Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal, Suurbritannias ja Austraalias. Lavastamist on ta õppinud Peterburi Teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni Kunstiülikoolis Central Saint Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli Keskuses, kus ta on lavastanud Ivan Buninit, Mihhail Kuzmini, Euripidest ja Rainer Werner Fassbinderit.